Täna, rahvusvahelisel naistevastase vägivalla päeval, tahan teiega jagada Miia ja tema ema lugu. Miia on 6aastane tüdruk Võrust, kellel oleks olnud õigus õnnelikule ja turvalisele lapsepõlvele. Selle asemel on ta pidanud kogema stressi, hirmu ja segadust – mitte oma valikust, vaid täiskasvanute konfliktide ja süsteemi hooletuse tõttu. Antud lugu ei ole kahjuks ilukirjandus, vaid reaalne olukord Eestis.

Miia elu muutus keeruliseks, kui tema isa, kes varem lapse igapäevaelus eriti ei osalenud, otsustas äkki nõuda lapse võrdset jagamist. Isa ei teinud seda lapse heaolu nimel, vaid pigem kättemaksuks lapse emale. Ema, kes oli Miia ainus stabiilne tugisammas, seisis korraga vastamisi mitte ainult isa, vaid ka süsteemiga, mis oleks pidanud kaitsma teda ja tema last.

Kujutage ette, kuidas tunneb end 6aastane tüdruk, kes peab taluma täiskasvanute võimuvõitlust. Isa kohtumiste järel muutus Miia hirmunuks ja ärevaks. Ta keeldus isaga kaasa minemast, palus emalt, et ta teda ei saadaks, ja nuttis: „Ma ei taha minna.“ Öösiti hakkas ta voodisse pissima, päevad olid täis ärevust ja segadust.

Miia oli selgelt stressis, aga keegi süsteemist ei küsinud: kuidas ta end tunneb? Kas keegi kuulas teda? Selle asemel keskenduti isa õigustele, võttes Miiat kui objekti, mida jagada. Tema emotsioonid ja vajadused jäid tagaplaanile, nagu poleks need üldse olulised.

Kuidas süsteem ebaõnnestus? Lastekaitse ja kohtusüsteem, kes pidanuks seisma Miia heaolu eest, keskendusid rohkem isa esitatud väidetele, isegi kui need olid tõendamata. Ema esitatud tõendeid, lapse tervise halvenemist ja spetsialistide hinnanguid ignoreeriti.

Isegi siis, kui ema tõi välja, kuidas lapse seisund halvenes isa kohtumiste järel, jäi süsteem ükskõikseks.

Kohtunik ei kuulanud ema ja Miia vajadusi, vaid pigem isa nõudmisi. Kui isa tunnistas kohtus, et ta ei oska Miia eest hoolitseda ega isegi magama panna, vastas kohtunik: „Küll õpib.“ Samal ajal seati ema vanemlikud oskused pidevalt kahtluse alla.

Kuidas sai see olla õiglane?

Ema, kes andis oma parima, et kaitsta last, jäi üksinda. Ta pidi taluma kohtuvaidlusi, lastekaitse külma suhtumist ja lasteaia töötajate kallutatust. Miia pidi elama täiskasvanute maailmas, kus tema vajadused jäid tahaplaanile.

Mida vajab siin loos ema? See ema ei vaja midagi muud kui tuge. Ta ei taha võidelda ega rünnata. Ta soovib, et tema laps saaks kasvada turvalises keskkonnas, ilma hirmu ja stressita. Ta soovib, et ametkonnad näeksid lapse vajadusi, mitte täiskasvanute omavahelisi konflikte. Ta soovib, et süsteem kaitseks neid, kellel on kõige vähem võimalusi enda eest seista. Ta soovib turvatunnet, et kui ametkonnad on eksinud, siis üldsus seisab tema selja taga ja aitab ebaõigluse vastu võidelda. Ta vajab meid!

Kutsun teid üles toetama! See lugu pole ainult Miia ja tema ema lugu. See on ühe väikese tüdruku lugu, kes vajab meie kõigi toetust. See on lugu paljudest lastest ja emadest, kes jäävad süsteemi hammasrataste vahele. Täna on võimalus näidata, et me hoolime.