Lahutasime lapse isaga siis, kui olin rase. Sünnist alates elas meie tütar minuga. Kohe peale lapse sündi hakkas isa aktiivselt suhtluskorra määramist taotlema läbi kohtu (ise peale selle määramist seda pidevalt rikkudes). Laps elas koos minuga, isaga kohtus harva, isa juures ööbinud ei olnud ta kordagi.  Kui laps oli 6aastane (viimane aasta lasteaias), tegi lapse isa avalduse kohtusse ainuhooldusõiguse saamiseks ( sh elukoha/viimiskoha määramise õigus).

Kohtus oli lapse riiklikult määratud esindajaks Kadi Sitska, kes oli kindlal seisukohal, et mina võõrandan last isast. Sellele järeldusele jõudis ta ilma isegi lapsega kordagi kohtumata.
Marina Keizo oli Haabersti linnaosa poolt ja samal seisukohal. Lasnamäe linnaosa poolt(isa elukoht oli seal) oli laste heaolu spetsialist Olga Žuravljova. Ka tema toetas isa teooriat võõrandamise kohta kuigi ma ei olnud teinud takistusi isale lapsega kohtumiseks. Perelepitaja oli meil Ly Rüüs, kes oli eriti ebameeldiv, käitus ebaadekvaatselt ja üleolevalt. Kohtus kasutati tema poolt 4 aastat tagasi koostatud dokumenti, mil laps oli alles väga väike. Minu hinnangul ta pigem süvendas konflikti kui aitas lahendusi leida. Marina Keizo puhul  kirjutasin linnaosa valitsusse kaebusi, käisin mitu korda kohal ka ja palusin vahetada ta välja vahetada, aga midagi ei aidanud. Sitska puhul kirjutasin kohtusse, palusin välja vahetada- ei midagi. Hoolimata sellest, et Sitska ja isa kaitsja Tomberg eelmisest kohtulahendis on samast büroost.

Kedagi ei huvitanud fakt, et lapse ja isa suhtluskorra järgi määratud kohtumised jäid enamasti ära sellel põhjusel, et isa ei ilmunud kohale, kui oli kokku lepitud. Ja mitte üks, kaks või 3 korda, vaid mitukümmend korda aasta jooksul. Osad neist kordadest olid tingitud sellest, et laps oli ühe teatud intsidendi pärast isa peale tugevalt solvunud ja kui isa küsis, kas laps tahab temaga aega veeta, vastas tüdruk ei ja kohtumine jäi ära. Ülejäänud korrad jättis lapse isa ise kohale ilmumata. Mõnikord kui ta ise kokkulepitud ajal kohale ei ilmunud, siis saatis kohtumise ajal lastekaitse töötajatele kirju, et ema ei täida määrust ja takistab suhtlemist.

Kohtunik Alan Biin leidis siis, et kui kõik on võõrandamise seisukohaga nõus, siis tuleb anda õigus isale ja minu tütar, kelle jaoks olin mina turvaisik sünnist saadik, saadeti lihtsalt isa juurde elama. Arvestamata jäi lapse arvamus, et tahab elada koos emmega ja issiga vaid kohtuda ema või mõne teise täiskasvanu juuresolekul. Lasteaiast öeldi, et on näha tugev vastumeelsus lapse käitumises kui oli teada, et järgi tuleb isa ja nad pidid teda palju suunama, et laps oleks nõus minema. Psühholoogi arvamust, et laps ei ole valmis minema isa juurde ja eriti mitte kohe hoobilt elama, ei arvestanud keegi. Haabersti LOV eiras neid kõiki tõendeid ja esitas kohtule vaid isale kasuliku osa. Vaidlustasin selle otsuse kaks korda, mõlemal korral jäi otsus jõusse. 

Kohtumääruses oli kirjas, et teil on aega 5 päeva lapse ettevalmistamiseks ja üleandmiseks koos lapsele vajalike igapäevaste riideesemete, mänguasjade ja muude lapsele vajalike igapäevaste esemetega. Samuti on seal kirjas, et kui ema ei täida vabatahtlikult kohustust last üle anda, võib kohtutäitur kasutada ema suhtes jõudu. Aga kui laps karjub ja nutab ja ei ole reaalselt valmis minema? Siis on ikka ema süüdi ja teda tuleb jõu kasutamisega karistada?  Aga lapse ise ei võtnud minuga ühendust 5 päeva jooksul ega tulnud lapsele järgi, see oli 3 aastat tagasi. Maksab elatist ja korra aastas tuleb last õnnitlema. Kohus ja ametnikud aga leidsid, et mina “võõrandan”. 

See on hea näide sellest, kuidas meil täna võõrandamise argumendi kasutamise abil lapsi jagatakse. Ei loe kumb on hooliv, armastav ja lapse ellu panustav vanem, vaid hoopis mingi muu faktor, aga mis?

Mida oleks teie arust siin loos pidanud teisiti tegema? Kas teie arvates käituti lapse suhtes õiglaselt? Kas teie arvates oli tegu võõrandamisega?