Siin on üks meile saadetud lugu muutmata kujul:

Mu õe lugu on midagi, mida ei tohiks ühegi naise ega lapsega juhtuda. Alles eile õhtul sain teada kogu tõe, kui ta rääkis mulle, mis tema ja tema tütre elus päriselt toimub. Kui ta kuulis, et ma tegelen laste õiguste ja ametnike vastutuse teemade tõstatamisega, murdus tema vaikus, mis oli kestnud aastaid. Ta nuttis, rääkis segaduses ja valust murtud häälel. Kõik, mida ma kuulsin, oli lihtsalt õõvastav.

Minu õde on hea ema. Ta ei ole probleemne inimene või oma last kuidagi hooletusse jätnud. Ta kannatab küll koduvägivalla all, kuid oma lapse jaoks on ta alati olemas olnud ja nende suhe on väga lähedane.

Mu õelaps, 13aastane teismeline, saadeti aastaks Tallinna Laste Turvakeskusesse Nõmme tee 99, kuna ta tegi mõned puberteedi eksimused. Ei tulnud ööseks koju sõbranna juurest, jäi vahele “sõpradega” e-sigareti tarvitamisega jms. Minu õde tegi omalt poolt kõik, et seda takistada. Aitasin ka ise sõpradega suhelda, õde rääkis lapsega, kuulas teda, otsis talle abi ka psühholoogidelt jne. Edastasime politseile infot täiskasvanute kohta, kes alaealiste pundile alkoholi ostsid, kuid alaealistele alkoholi ostnud täisealisele mehele karistust ei järgnenud, kuigi mu õde edastas selle info tõenditega politseisse. Minu teada on seadusega see karistatav

Seetõttu tundubki ebareaalne, et mu õde survestati sellisesse olukorda, kus lastekaitsetöötajad peale süsteemset õe ja tema lapse terroriseerimist, arvasid, et lapsele parim valik on ta panna kinnisesse asutusse. Ka siis kui selle kinnise lasteasutuse juht ümarlauas ütles, et toetab lapse koju saatmist, vaidlesid lastekaitseametnikud sellele vastu ja laps jäi edasi sinna asutusse. Kui lastekaitse leidis, et laps ei peaks selles kodus elama, kuigi otseselt neil midagi ema/kodu kohta öelda polnud ja et laps on vaja kodust eemaldada “tema huvides”, siis miks ei pöördutud meie, ülejäänud pere poole, kasvõi minu poole, et aitaksin “last õigele teele suunata”. Eesmärk oli neil jätta laps ilma pereta ja viia võõrasse keskkonda.

Lapse viimine kinnisesse asutusse polnud põhjendatud, see polnud õiglane.

Mu õde sundisid lastekaitseametnikud „vabatahtlikult“ nõustuma. Nad ütlesid: „Kui sa ei kirjuta, võtame kohtult loa ja siis oled lapsest täiesti ilma. Ja siis pole sul võimalust isegi ümarlauda paluda.“ Kujutate ette, mida tunneb ema, kes peab valima oma lapse täieliku kaotamise või „nõusoleku“ vahel? Selle asemel, et ema toetada ja last aidata, oli laste “heaolu spetsialistidele” oluline laps kiiresti luku taha panna. See kindlasti ju aitab teda, eks?

Ema pidi oma tütrele ütlema, et sind viiakse nüüd kodust ära. Palun vabandust, ma ei saanud selle vastu võidelda, oleksin muidu sinust ilma jäänud. Igal oma töölt vabal päeval oli mu õde lapse juures, et teda toetada. Iga päev proovis talle helistada, et nad ei kaugeneks. Isegi kui lõpus oli laps seal suunatud ema vastu, ei jätnud mu õde helistamist, et laps ei tunneks, et ta on unustatud sinna “asutusse”.

Selles turvakodus, mis oli rohkem nagu vangla, olid lukustatud osakonnad, kõrged metallväravad ja minimaalsed võimalused emaga suhelda. Telefoniga rääkida sai vaid 15 minutit päevas – kui üldse, sest ühte telefoni jagasid 10–15 last. Õelaps nägi seal, kuidas teised lapsed ennast lõikusid. Ta kardab nüüd paaniliselt verd. Kas see on koht, kus laps peaks abi saama? Peale turvakodust lahkumist, kui emal õnnestus ta koju tagasi saada, oli lapse vaimne tervis kõvasti kahjustada saanud. Ta kartis, et keegi jälgib/jälitab teda. Ta ei julgenud enam üksi magada niiet tänase päevani magab ta oma ema kõrval iga öö, viimased pool aastat.

Septembris viidi ta haiglasse narkootikumide üledoosiga. Need narkootikumid tulid „uutelt sõpradelt“, kellega ta seal turvakodus kohtus. Need „sõbrad“ viisid ta hoopis sügavamasse kuristikku. Ja isegi pärast seda, kui ta lõpuks koju pääses, öeldi talle, et leping jääb kehtima. Ta on „katseajal“. Kui midagi veel juhtub, siis saadetakse ta tagasi.

Kõige traumeerivam hetk tema jaoks oli see, kui kooli sotsiaalpedagoog, kes sai kuidagi teada tema üledoosist, kutsus ta vahetunnis enda juurde. Kas ta pakkus toetust? Abi? Empaatiat? Ei. Ta ütles: „Kui veel üks selline jama juhtub, siis teen isiklikult kõik selleks, et sa tagasi Nõmme teele läheksid.“ Kuidas saab täiskasvanu sellist asja öelda lapsele, kes on just üle noatera elus püsinud? Kuidas saab süsteem lapsi niimoodi ähvardada?

Ja siis oli veel üks juhtum, mis ajab mul vere keema. Turvakodu kasvataja viis mu õelapse oma suva järgi kohvikusse, sest ta oli väidetavalt tema „lemmik“. Ema ei teadnud sellest midagi. Kuidas on võimalik, et turvakodu töötajad saavad lapsi isiklikult ja omatahtsi hoonest välja viia? Seal töötavad ka meeskasvatajad, ja selline käitumine on tohutu risk. See on nii lihtne ära kasutada. Kuidas saavad sellised reeglid üldse kehtida? Siinkohal mainin ära, et minu õelapse viis kohvikusse meessoost kasvataja. Saan aru, ilus ja hooliv laps on, aga eetika?

Kui ma eile õhtul kuulasin oma õde, oli selge, et tema elu oli täielikult purustatud. Ta on aastaid kannatanud vägivalla all, mida süsteem on ainult süvendanud.

Esimesel korral, kui mu õde kutsus politsei, oli alguses lootusekiir – nad tulid kohale, viidi läbi esmased toimingud ja mees viidi arestimajja ehk platele. Mu õde arvas, et võib-olla see lõpuks lõpetab vägivalla ja toob mingisuguse kergenduse. Kuid see, mis juhtus selle politsei visiidi ajal, jättis talle hoopis sügava hingehaava.

Politseinikud jagati kahte tuppa – üks naispolitseinik jäi mu õega, meespolitseinik läks vägivaldse mehega teise tuppa. Seal seina taga, samal ajal kui mu õde üritas oma emotsioonidest ja olukorrast läbi pisarate rääkida, kuulis ta, kuidas meespolitseinik koos tema kallal vägivallatsenud mehega midagi arutades naeris. See polnud väike muigamine – see oli naer, mis tungis läbi seina otse mu õe haavatud südamesse.

Kujutage ette seda tunnet. Sina oled just saanud kolakat, su kodu on laamendatud ja su näos on vägivalla jäljed. Sa oled hädas ja kardad. Ja siis kuuled, kuidas inimene, kellele sa lootsid – kes peaks sind kaitsma –, naerab koos inimesega, kes on sulle haiget teinud. Mu õde ütles, et tol hetkel tundus, nagu oleks tema valu ja kannatus politsei jaoks lihtsalt üks suur nali. See hetk murdis midagi tema sees. See oli hetk, kus ta tundis, et on täiesti üksi – mitte ainult vägivallatseja, vaid ka süsteemi ees.

Mis tegi selle kõige hullemaks, oli teadmatus, mille üle nad seal üldse naersid. See ei pidanudki olema seotud juhtunuga, kuid mu õele see tähendas midagi palju suuremat. Tema jaoks oli see signaal, et tema valu, tema ahastus ja tema häda ei olnud tõsiseltvõetavad. “Kas ma peaksin neile üldse midagi rääkima? Kas ma olengi lihtsalt mingi anekdoot nende jaoks?” Need olid mõtted, mida ta hiljem minuga jagas.

Ma ei suuda ette kujutada, mida ta tundis, istudes seal purustatud kodus ja kuulates seda naeru. Ja see, et politsei jaoks võis asi tunduda naljakas, oli tema jaoks veelgi suurem löök kui vägivallatseja käitumine. Sest temale oli see viimane koht, kuhu ta võis abi saamiseks pöörduda. Aga isegi see koht murdis tema lootuse.

Teine kord, kui mu õde pidi politsei kutsuma, tulid küll kohale teised ametnikud, kuid need järgisid sama loogikat. Vaatamata sellele, et mu õde näitas laamendatud tuba ja selgitas juhtunut, ning hoolimata sellest, et tegemist oli korduva vägivallajuhtumiga, lahkus politsei lihtsalt. Neil ei olnud midagi, millele tugineda, sest mees oli nüüd veel osavam. See oligi täpselt see strateegia, mida politsei ise mehele eelneval korral õpetas.

See tegi olukorra veel hullemaks. Politsei lahkumine kinnitas mehele, et ta võib rahumeeli jätkata vägivalda ja pääseda sellest puhtalt. Minu õde aga tundis, et süsteem ei paku talle mitte mingit kaitset. Ta oli kaotanud igasuguse usu, et politsei aitab, ja tundis end veelgi suurema ohvrina – mitte ainult oma mehe, vaid ka süsteemi poolt. See, mis pidi olema kaitse, muutus tema jaoks vastupidiseks. Politsei lahkumisega anti selge signaal: “Sa oled siin üksi. Me ei saa ega kavatse sind kaitsta.”

See hetk murdis mu õe. Ma ei kujuta ette, mis tunne oli vaadata, kuidas ainus abikäteks loodetud institutsioon lihtsalt minema jalutab, jättes ta vägivallatseja küüsi, kes teadis nüüd, et võib tegutseda veelgi suurema enesekindlusega.

Politsei, kes peaks meid kaitsma, õpetas sellele mehele, kuidas vägivalda tõhusamalt varjata. Politsei õpetas ise vägivallatsejale, kuidas karistamatult jätkata. Kui mu õde lõpuks andis ütlusi järgmisel hommikul, kuulati järgmiseks üle mees. Kas te kujutate ette, mida tunneb naine, kes läheb jaoskonda vägivallast rääkima, aga peab end uuesti ja uuesti tõestama? See kõik murdis ta veelgi rohkem. Peale mõlema ülekuulamist, lubati mees koju tagasi. Ma ei kujuta ettegi, mis tundega mu õde sellel õhtul koju läks, teades, et täna võib korduda sama.

Minu õde ei näe väljapääsu. Ta on endiselt selle mehega, sest nad jagavad kodu, nende elu on majanduslikult seotud ja ta ei taha oma last kaotada. Lisaks kõigele manipuleerib see mees ka lapsega ja ässitab tema vastu. Õnneks saab sellest aru ka õetütar ise. Kui ma kuulasin teda eile, sain aru, kui sügavalt see süsteem meid alt veab. Minu õe elus oli korraga samal ajal lastekaitse ja sotsiaaltöötajate terror, ta kaotas töö ja uue leidmisega läks kauem aega, sest põhiline oli last kaitsta. Siis oli ta majandusliku vägivalla ohver, füüsilise vägivalla ohver, institutsionaalse vägivalla ohver, tugeva vaimse terrori ohver, laps viidi aastaks minu õe tahte vastaselt kinnisesse asutusse nagu vang. Diagnoositi tugev depressioon. Kõik see toimus temaga samal ajaperioodil, niiet küsisin talt kuidas ta on suutnud veel ellu jääda. Ta ütles, et ta ei saa ennast ära tappa, sest siis on ta laps täiesti kaitseta.

Siinkohal tervitused neile, kes siin loos ennast ära tunnevad, loodan et südametunnistus nüüd piinab. Samas ma pole enam kindel, kas teil see üldse eksisteeribki.

Me ei saa enam vaikida. Kui ametnikud, lastekaitse ja politsei toimivad nii, nagu nad toimivad, siis ei jäägi naistel muud üle kui kannatada vaikselt. Aga see ei ole vastuvõetav.

Meie õed ja lapsed väärivad paremat. Ja me ei anna enne alla, kui see muutub. Süsteem hävitab meie enda inimesi. sugulasi, naabreid, töökaaslasi ja me isegi ei tea seda, sest ohvritel on häbi ja süsteem taasohvristab nad. Ühiskond on süsteemi hirmu all!

Palun jagage meiega ka enda lugusid, et saaksime teid aidata, kasvõi esialgu ära kuulamise ja toetusega nõuannete näol.

Minu õde osaleb pühapäeval meeleavaldusel, küll anonüümsena lapse huvides, aga on valmis eraviisiliselt oma lugu jagama ja ka teie oma ära kuulama, solidaarsusest ja empaatilisena. Kirjutage meile postkasti, kui teil on abi vaja!

OHVRID, TE EI OLE ÜKSI!